Metaan on maagaasi põhikomponent, kontsentratsioon ulatub 77 kuni 99 %-ni. Metaani sisaldus on kõrge samuti naftagaasides, ulatudes 31 kuni 91 %-ni. Metaan on tegelikult suur vesiniku molekul, mis koosneb ühest süsiniku ja neljast vesiniku aatomist. Juba keemilise valemi põhjal on selge, et metaan on vesinikuga “ülerikastatud”. Järelikult peaks vesiniku tootmine justnimelt metaanist olema kõige kulutõhusam.

Vesiniku eraldamine metaanis süsinikust toimub toruahjudes (keemilised aurureformerid) välise kuumutamisega temperatuuril 750–850 °C, läbi toruseina, katalüütilistel pindadel (nikkel, korund jne.):

CH4 + H20 + CO + 3H2

edasi toimub süsinikmonooksiidi (CO) või rahvakeeli “vingugaasi” abil reaktsioon:

CO+H2O ↔ CO2+H2

See on kõige odavam ja kasumlikum meetod vesiniku toomiseks. Protsessi omahind on 1,5 – 3 EUR-i 1 kg vesiniku kohta.  

Meetodi peamiseks puuduseks on suures koguses kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 eraldumine.
1 kg vesiniku kohta eraldub umbes 10 kg CO2!

Vanim tööstuslik meetod vesiniku tootmiseks on söe gaasistamine, mis on tuntud alates 1940. aastatest. Õigustatult tekib küsimus: kuidas on kivisüsi vesiniku tootmisega seotud, kuna sisaldab ainult umbes 6% vesinikku? Vesiniku tootmine kivisöest on seotud vee termilise lagundamisega ning kivisütt ennast kasutatakse energiaallikana ja keemilise reagendina. Kivisüsi sisaldab rohkelt süsinikku, mis reageeribki hapniku, vee ja süsinikmonooksiidiga.

Kivisöe töötlemisel samaaegselt veeauru ja hapnikuga, saadaksegi juba tuttav veeauru ja hapniku konversioon (SMR).

Söe gaasistamisprotsessi peamised reaktsioonid:

• C+O2 ↔ CO2
• C+2H2O ↔ CO2+2H2
• C+H2O ↔ CO+H2
• C+CO2 ↔ 2CO

Söe gaasistamiseks on palju võimalusi. Need erinevad termodünaamiliste parameetrite, kivisöe gaasigeneraatorisse sisestamise ning räbu eemaldamise meetodite poolest.

Protsessi omahind on 2-2,5 EUR 1 kg vesiniku kohta.

Meetodi peamiseks puuduseks, nagu ka SMR-i puhul, on suures koguses kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 eraldumine.

Töödeldes destilleeritud vett elektrivooluga, on võimalik see lagundada komponentideks – hapnikuks ja vesinikuks:

2H2O = 2H2 + O2

Esimene vee elektrolüütiline lagundamine hapnikuks ja vesinikuks viidi läbi 1800. aastal. Meetodi tööstuslik kasutamine algas aga 1888. aastal, kui said üldkättesaadavaks alalisvoolugeneraatorid.

Vee elektrolüüs on vesiniku tootmiseks üsna kallis tehnoloogia. Antud meetodiga toodetakse vaid umbes 4-5% kogu toodetud vesiniku kogusest.

Vee elektrolüüsitehnoloogia tundub atraktiivne tänu tootmise keskkonnasõbralikkusele ja võimalusele luua erineva tootlikkusega seadmeid.
Meetod on lihtne ja mugav kasutada, selliselt toodetud vesinik on kõrge puhtusastmega. Lisaks on kõrvalsaaduseks hapnik – väärtuslik kemikaal.

Elektrolüüsitehnoloogia rakendamiseks on 3 peamist tööstuslikku meetodit:
1) Leeliseline vee elektrolüüs, peamine kasutatav meetod.
2) PEM elektrolüüserid (tahke polümeerelektrolüüdiga elektrolüüserid), sarnased leeliselise vee elektrolüüseritele, kuid 6 korda kallimad.
3) Veeauru kõrgel temperatuuril elektrolüüs tahke elektrolüüdiga rakkudes.

Protsessi omahind on 5-7 EUR-i 1 kg vesiniku kohta.

Elektrolüüsi meetodist sõltumata on nende meetodite abil toodetud vesiniku maksumuse põhiliseks komponendiks elektrienergia, moodustades umbes 70–90%. See on ka meetodi suurimaks puuduseks. Praegusel ajal ei toodeta suuremat osa elektrist keskkonnasõbralike meetoditega, mistõttu pole elektrolüüs kaugeltki “puhas” vesiniku tootmise meetod (kokkuvõttes ületavad CO2 heitmed kõiki teisi vesiniku tootmise meetodeid). Olukord muutub vaid taastuvate energiaallikate massilise kasutamise korral.

Pürolüüsiks nimetatakse orgaaniliste ja paljude anorgaaniliste ühendite termilist lagundamist.

Biomassi termokeemilise töötlemise käigus kuumutatakse seda ilma hapniku juurdepääsuta temperatuurini 500–800 °С, mille tulemuseks on vesiniku, metaani, süsinikmonooksiidi ja muude gaaside moodustumine.
Sünteesgaasi pürolüüsi teel tootmine võib põhineda ka biomassi ja tööstusjäätmete töötlemisel, mis aitab samal ajal lahendada paljusid keskkonnaprobleeme.

Vesiniku eraldamiseks sünteesgaasist kasutatakse erinevaid meetodeid: adsorptsioon, absorptsioon, difusioon membraanide kaudu, elektrokeemiline muundamine, sügav jahutamine, katalüüs.

Protsessi omahind on 5-7 EUR-i 1 kg vesiniku kohta.

Oksüdatsiooni-redoksreaktsioonid (ORR), samuti redoks (lühendatult inglise keeles redox) on vastandparalleelsed keemilised reaktsioonid, mis toimuvad reageerivaid aineid moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete muutumisega.

USA töötas 2007. aastal välja meetodi vesiniku tootmiseks alumiiniumisulamit kasutades. Alumiiniumisulamist koos galliumiga moodustatakse graanulid, mis asetatakse veepaaki. Keemilise reaktsiooni tulemusena moodustub vesiniku. Tehnoloogia on suhteliselt uus ja seni ebaefektiivne, kuid tulevikus, koos 4. põlvkonna tuumareaktoritest saadava elektrienergia kasutamisega võib reaktsiooni käigus saadud vesinik oma omahinnalt saada bensiini hinnaga samaväärseks.

Vesiniku bioloogiline tootmine vetikate abil – on vee bioloogiline lagundamise protsess, millega kaasneb molekulaarse vesiniku eraldumine. Protsess viiakse läbi suletud fotobioreaktoris üherakuliste rohevetikate – chlamydomonas või chlorella abil. Bio-vesiniku tootmise tehnoloogia põhineb vetikate fotometabolismi adaptiivsel muutumisel vastuseks mitteoptimaalsetele keskkonnatingimustele. Tehnoloogia pakuti välja 1990. aastatel, kui tuvastati Reinhardti Chlamydomonas kultuuri poolt vesiniku eraldamine, põhjustatuna väävli puudusest.